Klubist » Artiklid »
- Lahingukooli õppurid kukkusid kuuse otsa
Tarmo Michelson 21.06.2003
 Tiina Kõrtsini (arhiiv)  MAANDUS KUUSE OTSAS: Elu teist langevarjuhüpet teinud Meegomäe lahingukooli vanemallohvitser maandus kitsa lennuväljariba asemel hoopiski kõrge kuuse otsas, kuid pääses õnnetusest siiski vaid jalapõrutusega. |
Üks Meegomäe lahingukooli vanemallohvitser sammus eile lõpuaktusele karkudega, sest nädal varem oma elu teist langevarjuhüpet tehes maandus ta koos kaaslasega kuuselatva ning põrutas jalga.
Üks veeblitest luukas koolilõpetamisele aga karkudega. «Langevarjuhüppel põrutas jalga,» selgitab Meegomäe lahingukooli ülem Tarmo Laaniste ega näe juhtunus midagi ebatavalist. «Seda tuleb vahel ikka ette.»
14. juunil korraldas sõjaväe langevarjuklubi vanemallohvitseridele langevarjuhüpped. Kuigi hüppamine polnud kohustuslik, ei loobunud ükski 28 vanemallohvitserist õhus liuglemisest. Hüpe tehti 600 meetri ehk algkoolituseks mõeldud kõrguselt. Langevarjurid pidid maanduma kitsukesele lennuväljale. Kui esimene metsa kohalt tehtud hüpe tuli kõigil hästi välja, siis teisel hüppel kandis tuul kaks noort meest lennuväljaribast 200 meetri kaugusele puu otsa.
«Kõik poisid visati õiges kohas lennukist välja. Tuule kiirus oli alla viie meetri sekundis, kuid järsku tegi tuul 180kraadise pöörde,» põhjendab langevarjuklubi koolitus-ülem Janek Tauram.
Poisid kukkusid teineteisest 100 meetri kaugusele kuuskede latva. Viie minutiga olid instruktorid õnnetuskohas, kuid kuna puude oksad olid üsna hõredad, ei saanud õnnetud hüppajad kuidagi alla ronida.
Päästeteenistus appi
«Kutsusime päästeteenistuse, et noormehi alla tuua. Oleks olnud väga õnnetu, kui maandud tervelt puu otsa ja alla tulles saad vigastada,» räägib Tauram. Pärast õnnetusi jäeti ülejäänud hüpped igaks juhuks ära.
Päästeteenistusele kohale jõudes seisid poisid puuokstel püsti, olles suutnud end juba langevarjudest vabastada. «Ega linnukese elu pole kerge!» ütleb sündmuspaigal käinud päästeameti operatiivkorrapidaja Üllar Tähe.
Üks 10 meetri kõrgusel kõõlunud sõdurpoiss aidati maapinnale mööda tõmberedelit. Tema pääses õnnetust maandumisest imekombel vigastusteta.
Teine umbes sama kõrgele lõksu jäänud sõdurpoiss aidati alla aga instruktorite antud juhtnööride abil - ta lasi varulangevarju valla ning laskus selle abil mööda puutüve maapinnale. «Pigem sai ta põrutuse jalga vastu puud lüües kui puu otsast alla ronides,» arvab Tauram tagantjärele.
Tollelgi päästetul ei tundunud esialgu midagi viga olevat, sest ta suutis ilma valuta kõndida. «Langevarjuhüppel on selline adrenaliin, et algul igasugu kriimustusi üldse ei tunnetagi. Üldiselt löövad põrutused hiljem välja,» selgitab Tauram.
Luid murtakse tihti
Kaitseväe teabeteenistuse ülem Peeter Tali ei näe langevarjuritega juhtunud õnnetustes midagi dramaatilist. «Isegi kindralid murravad kannaluid,» ütleb ta.
Tali märgib, et seni pole sõjaväelastega langevarjuhüpetel midagi tõsist juhtunud, kuid luumurde tulevat siiski üsna tihti ette. «Näiteks vabatahtlikud reservohvitserid panid ükskord kokku hüpperühma ja ainult pooled neist tegid kõik viis hüpet järjest ära. Kes murdis jala, kes käe, kes sai põrutada,» kirjeldab ta.
Tauram lisab, et üks piirivalvur, tahtes olla tõeline sõdur, lasi ennast kõigil viiel hüppel lennukist välja lükata, sest kartis pööraselt kõrgust. «Kõik hüpped tegi ta silmad kinni!»