1000 meetrit puhast lendu

Kui kuulsin, et Sõjaväe Langevarjuklubi (SLK) korraldab tiibvarjuga hüppamise
kursuse, kõhklesin mitu päeva, enne kui end kirja panin. Aga mis tehtud, see tehtud.
Nüüd tuleb oma kolm julguse närvi kokku korjata ja kursustele kobida.
Enne hüpet peab läbima eelkoolituse, mis kestab neli päeva.
Kui pärast esimest loengut ootasin kannatamatult, millal hüpata saaks, siis teise
õppepäeva järel kahtlen juba väga, kas ma ikka tean, millega tegemist on.  Teisel
loengul õpetab langevarjuinstruktor Dillinger ehk Janek Tauram, kuidas langevarju
õhus valitseda, lennuvõimet kontrollida ning mida teha kui tekivad tõrked, näiteks
avaneb langevari vaid pooleldi.

Kuiv trenn

Kolmas õppepäev toimub Ämaris. Kõigepealt harjutame üht otsustavamat protseduuri -varjuvarju avamist. Selleks on Ämari lennuklubisse üles riputatud langevarjurakmed,
mis hoiavad inimesst hüppel langevarju küljes.
Järgmisena õpime õigesti maanduma. Treeningupaigaks on kolm eri kõrgusega platvormi, millelt tuleb alla hüpata jalad koos, veidi põlvedest kõverdatud. Käsi peab hoidma üleval, küünarnukist kõverdatuna - samamoodi nagu langevarjuga maandudes hoitakse kinni juhttroppidest. Seda harjutust kardan nagu tuld, sest tunnen ennast maapinnast rohkem kui meeter kõrgemal viibides ebakindlalt. Esimene platvorm on umbes meetrikõrgune, teine pisut üle poolteise meetri ja kolmas veidi üle kahe meetri.
Mulle on kõik ühtmoodi kohutavad. Aga saan ka sellega hakkama.
Lõpuks tuleb selgeks saada, kuidas lennukist välja hüpata. Kuna sisenetakse näoga otse õhuvoolu, on oluline, et varju avamise hetkel oleks keha õiges asendis, nii saab langevari takistuseta avaneda.
Neljandal päeval sooritan teooriaeksami.

Esimene hüpe

Hommikul märkan, et taevas on pilves. Häbi tunnistada, kuid loodan, et üritus lükkub
edasi. Ämari "korrespondendilt" kuulen, et seal pidavat taevas pilvitu olema. Pääsu
pole - tuleb hüpata.
Ämarisse koguneme õhtul. See on andnud mulle terve päeva aega oma närve viimse
vindini üles kruvida.
Lennukisse! Langevari seljas, kõrgusemõõdik käe peal, kiiver peas ja kaitseprillid
ees, astun lennuki poole. Jalad värisevad.
Veidi enne hüppekõrgusele jõudmist käsib instruktor Kala ehk Mihkel Haug ennast
valmis panna: prillid ette ja kiivrid korralikult pähe. Viimane kontroll õhus ja
varsti antaksegi esimestele hüppajatele käsklus: "Meduusid kätte!". Õpilased võtavad
meduusid välja ja hoiavad, nagu peab, kindlalt vastu jalarihmu. "Püsti!" Uks tehakse
lahti ja lennukb jääb iga hetkega tühjemaks.
Et minu närvi võimalikult mustaks ajada, lükatakse üks õpilane uksest välja, sest
psühholoogilise barjääri tõttu ei suuda ta omal jõul hüpata.
Järjest kostavad käsklused: "Uksele!"; "Valmis?"; "Mine!". Minu kord.
Selg ees ukse poole taandudes võtan sisse õpitud poosi. Ainuke mõte on, et pean siit
ruttu kaduma, enne kui mind välja lükatakse. Ja juba lendangi õhus. Seda, kas ma
väljumissirutus sooritasin, ei mäleta. Õhus on ajataju hoopis teine. Tegelikult peab
pärast lennukist väljumist hakkama kõva häälega loendama: kukun-üks, kukun-kaks jne.
Selle järgi saab määrata, kas langevari avaneb ettenähtud aja jooksul. Ilma
langevarjuta läbiksin ma esimesed 400 meetrit 12 sekundiga ning edasi stabiilselt
50m/s.

Minul ununeb suure väljumispaanikaga lugemine üldse ära, kui see meenub, on vari
juba enam-vähem lahti.
Vari lahti, tropikeerud (vint, mis tekib valesti hüppamisel varjuri pea kohale)
väljas. Kontrollin, ega teist lendajat läheduses pole ja kas vari on ikka juhitav.
Tundub, et pöörata ja pidurdada saab normaalselt, tuulelipu leian ka üles. Edasi
läheb olukord keeruliseks. Avastan, et kaugel all on mets. Paanika. Sinna ma lüll
minna ei taha! Püüan ennast allatuult metsast võimalikult kaugele juhtuda.
Tagantjärele tark olles oleks võinud end kohe vastutuult keerata, kui tundsin, et
olen ohutus kauguses. Mina aga hakkasin maandumiskujundi peale mõtlema.
Nii ma siis sõitsingi peaaegu kogu tee allatuult, väga kaugele kohast, kus
tegelikult maanduma pidin.
Nii kui jalad maha saan, olen enda üllatuseks kõhuli.

Teine hüpe

Saan oma meduusi hästi kätte ja väljahüpe tuleb peaaegu õigesti välja. Tunne on
lahe. Vari avaneb tõrgeteta. Kui olen kindlaks teinud, et vari on juhitav, keeran
ennast vastutuult, et seekord mitte kaugustesse lennata. Natukese aja pärast märkan
teist langevarjurit natuke vähem kui 100 meetri kaugusel. Otsustan ennast siiski
allatuult keerata, et temast veidi kaugemal olla, samal ajal tuulelippu otsides, et
veenduda, ega tuule suund vahepeal muutunud pole.
Kui lõpuks tuulesoki üles leian, avastan, et olen maandumisplatsist peaaegu sama
kaugel kui eelmine kord. Tõmban juhttropid poolpidurdusasendisse, et kiirust
vähendada. Kontrollin kõrgust ja avastan, et olen 200 meetri kõrgusel.

Selleks hetkeks peaksin ma juba poold maandumiskujundist sooritanud olema. Allatuult ma küll
maanduda ei taha, sest kiirus on suur ja maandumine tuleb valus. Keeran ennast nii
palju, kui jõuan, sest alates 100 meetri kõrguselt ei tohi pööramismanöövreid teha.
Seekord läheneb maapind kiiremini, maandun päris tugevalt, rulludes selili.
Vari sülle ja tallataksoga klubi poole. Olen natuke pettunud, sest hüpe algas ju hästi.

Lõpulugu

Rohkem ma hüpanud ei ole. Mitte et ma ei tahaks. Lihtsalt kahtlen, et kas suudaksin
ohtlikust situatsioonist välja tulla nii, et ma ise ja kaashüppajad terveks jääksid.
Siiski ei vahetaks ma seda kogmust mitte millegi vastu. Lennata elus esimest korda
lennukiga ja sealt 1000 meetri kõrguselt välja hüpata... Tunnet on raske kirjeldada
- seda peab ise kogema.         

Eli Ãœksküla