Depressant
Minu esimene varu e. kuidas ma loodusjõududega võitlesin

 3. aprill 2004
 42. hüpe
 23. tiivahüpe ja 14. käsiavamine.
 Vari: PD 260
 2004 a. hooaja algus, 1 päeva  4. hüpe see oli.  Olin just end eelmiste hüpete ajal juba kõhuli hakanud saama ja enam-vähem normaalses asendis (khm, enda arvates)  oma varju avama. Ãœldse tundus kõik kuidagi parem ja selgem, kui eelmisel hooaja lõppedes. Kõrgust 1800, algus normaalne puha ja siis nagu ikka mul too periood oli, juba tuttav karusjell-karusjell kuskil pärast 10 sek. kukkumist.  Ãœritasin erinevate meetoditega sellest jagu saada, enamsti aitas see, kui parem käsi avamisrõnga juurde viia ja vasak ette, kiivri juurde, avamisasend ühesõnaga. Kuid keegi, kellele oma karuselli muret kurtnud olin (Villem oli vist see), soovitas korraks kannad kokku panna, et jalad n.ö. võrdseks ajada. Nu tegin seda ja siis allaes hakkas pihta! Krt teab, kus ma vea tegin, ebapiisav painutus tekkis jalgade sirutamisest niikuinii, aga selili ma ühel hetkel olin ja pöörlesin päris koledasti.. Kaua see kestis – ärge küsige, mingi valemiga sain end ikkagi kõhuli lõpuks ja krabasin kohe rõnga järele, vari lahti, tropikeerud muidugi  ja siis ühtäkki võõras heli selja taga, just nagu sahiseks midagi tuule käes. Muidugi oli see suur punane PD varu, mis ranitsast vaikselt välja ujus, kuna peakuppel lahti oli ja kandis.  Algul side-by-side, siis biplaan. Esiti ei julenud hingata ka õieti, liiga värskelt oli meeles video, kus downplane kiirelt maa poole kihutab. Kui see kaadervärk mu pea kohal kuju muutis ja biplaan tekkis, muutusin rahulikumaks, tüürisin oma varjud ettevaatlikult betoonist kõrvale ja valmistusin PRMKK-ks, õnneks oli nägu juba vastutuult. Et oli hooaja algus, siis olin just eelmisel õhtul langevarjuri aabitsa taas kord läbi lugenud ja värskelt oli meeles, et 2 kupli all ei tohi pidurdada, kuid sellele vaatamata oli maandumine ülimalt pehme – 2 kuplit siiski.
Jumala ja FXC abiga lõppes  kokkuvõttes kõik õnnelikult, kuid mida järledada? Hoolimatu on enese ja teiste suhtes allpool 1200m seada asend prioriteetseks kõrguse ees - igal juhul tuleb avada. Kukud ja tunned, et jamaks kisub – kraba rõngast.

 Lõpetuseks. Järgmisel päeval õnnestus 3 hüpet kohe järgi teha, mis kõik ka korralikult välja kukkusid. Viimane tõus, mis  2300 aeti, olin peal, kuid palusin luba 1800 peal lennukist lahkuda. Sain aru, et nii kõrgele mul esialgu veel asja polnud. Ja laugpöörisest sain lõplikult jagu alles siis, kui õppisin käelabadega end juhtima.

Duke varu
Sinine meri ja punased varjud -  4. juuli 2004

Laupäev, 6. hüpe, An-2, Manta, IAD, 1200m
Päeva kolmas tõus Kihnul, uksel seistes oli mul miskipärast  tunne, et olen täiesti mõttetu mees, ei oska seda paremini seletada, oli lihtsalt selline tunne. Väljahüpe oli enam-vähem, aga kohe peale seda kaotasin tasakaalu, tunnen et keerlen õhus, püüan käega vabaotstest haarata ja hetk hiljem juba mõtlen, et miks kurat ma seda nüüd tegin. Tunnen, et vari läks lahti, vaatan üles ja näen - tropikeerud ja pikalt, 6-7 tükki. Haaran vabaotstest ja üritan neid üksteisest eemale tõmmata - ei midagi. Keerud ei lähe edasi ega tule ka lahti, korraga hakkab külm. Lasen vabaotsad lahti korraks, vaatan kõrgust, aega veel on. Uuesti vabaotstest kinni, üritan neid uuesti eemale tirida ja jalgadega ka ennast pöörata ... ikka mitte midagi, justkui lukk oleks peal keerdudel. Vaatan jälle kõrgust, 700 midagi ja siis otsustan cutaway teha. Samal hetkel kaob igasugune hirm. Tean täpselt mida teha tuleb ja teen seda. Vaatan patja, haaran sellest mõlema käega, vaatan rõngast, tõmban, KUKUN, haaran rõngast ja tõmban jälle, hetk hiljem avamisraputus ja näen pea kohal punast varju. Meeletu kergendus on, kõrgust on veel üle 500, lennuvälja ühe raja algus on allpool ees, haaran juhtroppidest ja sätin ennast otse vastu tuult maanduma. Maandun PLF-ga, hüppan püsti .. JEEEEEEEEEEEEE! Ma olen jälle maa peal, rõõm missugune :) Vari selga ja vantsin laagri poole tagasi.

Jõuan tagasi, vari aidatakse seljast ära, rahvas kõik elevil, saan mitu korda rääkida kuidas kõik oli, teised räägivad kuidas ja miks nemad varu on pannud ja mida läbi elanud. Kusagilt leian midagi juua ja .. käed värisevad, mitte palju aga märgatavalt.

Järgmine tõus käib ka üleval ära, siis tuuaks õlled lagedale ja see maitses ikka väga hästi. Nii head Rocki polegi varem saanud :) Lahe. Õhtul baaris veel mõned õlled, ostan ühe õlleringi, löön kõigiga kokku ... ikkagi uue elu algus ju :)

Pühapäev, 7. hüpe, An-2, Manta, IAD, 1000m
Miks mu exitid nii kehvad on, mida ma valesti teen? Ma ju olen paremaks võimeline. Kutsun ühe kärsa kõrvale ja palun tal veel ette näidata. Kõhuli matile, proovin asendit võtta. Näen veel video pealt ka eilset sitt-exitit. Kõigepealt on käed valesti, üleval ja ees, mitte keha kõrval. Vaatan lennuki ust (ehk siis viltu), üks jalg on kõrgemal kui teine. Matil olles asendit võttes ja siis kontsi kokku pannes tuleb see eriti selgelt välja. Ise arvasin, et on ühel kõrgusel, aga tegelikult pole. Tunne petab .. ja see kõik kokku annabki tasakaalu kaotuse.

Niisiis, harjutan, harjutan, harjutan. Vaheldumisi, püsti ja pikali, püsti ja jälle pikali. Saan veel nõuande uksel ainult tiiba vaadata. Maad üldse ei vaata, korraks ka mitte, ainult tiiba. Siis veel soovitus üritada m-ga (khm) tiivale hüpata, et nii pidavat ka hea väljahüppeasendi saama (kuuldavasti on see Lõuna-Eestis levinud koolitusmetodoloogia), aga selle peale ma lihtsalt naeran ja jätan selle kõrvale, sest olgem ausad, ma ei ole eriti osav m-iga igasugu asjade pihta hüppamises. Lõpuks tuleb aeg varustus selga panna, teen seda ja olen miskipärast täiesti rahulik. On küll selline mõnus ärevus hüppe ees, väike hirm, et äkki tuleb JÄLLE varu aga ei ole seda ebamäärast kartust väljahüppe ees. 

Lennukisse ja üles, ümmarguste omad lähevad 200 peal välja. Neid on 4, üks hüppab varustusega (suur ja raske kott süles ja kõhule kinnitatud). Mõtlen, et tahaks küll ise ka ümmargust proovida, aga kindlasti mitte koos varustusega. Tõus 900-le, prillid ette, kiivri rihm kinni. Edasi meduus kätte ja püsti. Keskendun ainult väljahüppele. Kusagil teadvuse piirimail registreerin, et eelmine mees läheb välja, minu kord, astun uksele, ühe käega ühelt poolt kinni, teisega teiselt poolt. Alla ei vaata, vaatan ainult tiiba ja olen endiselt rahulik. Mõtlen ainult väljahüppele. "Valmis?", noogutan. "Mine!" ja lähen, äratõuge, käed külgedele ja eemale, peopesad väljapoole, jalad üles, pea kuklasse, jälgin lennukit ja endalegi üllatuseks saan väga sujuva lennu. Iga kehaosaga tunnen, et lendan otse .. VÄGA hea tunne on, lausa ülikõva. Avamisraputus, vaatan üles, vari on lahti, aga äärmised torud kinni ja slaider pooles vinnas, vabaotstest kinni, pumpan slaideri alla ja torud lahti, jeee, ühest korrast piisas. Nii, juhtropid kätte, kiire pilk ümberringi, pöörded, pidurdus, väga hea, kõik töötab. Tiirutan natuke ringi, vaatan ümbrust, tuul on tugevavõitu ja raputab vahel natuke, aga see on pisasi. Vaatan kõrgust, 500, lendan natuke pärituult aga kuna tundub, et lennuväli läheb alt ära (järgi mõeldes oli just see viga, ma ei arvestanud üldse tuulega, maandumisplats ei pea ju otse all olema, sobiva tuule ja kõrgusega jõuab ilusti kohale). Siis lendan natuke risti ja pööran ennast vastu tuult ja vaatan, et nüüd läheb ta veel kiiremini alt ära, teen veel ühe täispöörde, nüüd olen peaaegu lennuvälja keskpunkti kohal, kõrgust 200 midagi, nüüd lähen enam-vähem otse vastu tuult ja sel hetkel jõuab kohale, et panen lennuväljast mööda. Kõrgust aga on sedavõrd vähe, et ei julge enam mingeid pöördeid teha. Õnneks on otse ees mingi heinamaa ja seda ma siis sihingi.. maapind läheneb..heinamaa libiseb ka mööda, lõpuks maandun umbes 30m enne heinamaa serva. Vaatan ringi, lennuvälja piirdetähis on umbes 300-400m eemal, nii et väga mööda ei pannud. Ja ikka väga hea meel on õnnestunud exiti pärast. Vaatan veel ja näen teisel pool üht poolalasti kohalikku külameest.
"Tere!" hõikan ja ise irvitan omaette, sest olukord tundub nii koomiline.
Vastuseks noogutus. "- Sorry, et ma teie heinamaad tallan!". Vastuseks ebamäärane käeviibe, mees kratsib kõhtu, pöörab selja ja kaob kuhugi maja taha hoovi.
Selline ebaviisakus siis, oleks siis külalisele kasvõi koduõlut pakkunud .. aga kus   sa sellega. Lappan tropid daisychaini, pööran kah selja ja marsin tagasi laagri juurde. 

Uurin veel Kala käest, et kuidas exit oli? Ilus! Sama ütleb Tanel, kes kohe peale mind välja hüppas. Et ta spetsiaaselt vaatas mind välja minemas ja päris ilus asi oli. Endal ka väga hea ja kerge tunne, et kõik hästi läks. Ise olen rahul ja ootan juba järgmist hüpet :)  

Üleväsimusest, lohakusest, lollusest.
Varulane, 5. juuli 2004

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest, kuidas ma 2 päeva Kihnu päikese all tõusulehti olin täitnud ja 1 öö suht kehva unega mööda saatnud. Ja sellest, et mul oli plaanis praamiga mandrile tagasi minna ja kuidagi teed mööda koju kulgeda. Asi aga lõpes nii, et ülelennule oli rahvast vaja, samuti 3x hüpata ülelennul ning suht sama rahaga koju saada tundus veetlevam kui autos loksuda. Kaine mõistus vaidles küll ülelennu variandile kõvasti vastu aga võitjaks jäi ego.

Ãœlelend oli nagu ikka, igav, palav ja uimastav. Lömastasin korralikult Sabre 135 enda all, et paar minutit silma looja lasta. See ei õnnestunud aga uim olemine oli ikka. Pärnu lennuväli lennuki kõhu all, tõusin püsti, hüppasin peale Margusjat ja enne Sätsi välja. 1800 m oli kõrgust. Meduusirõngast ei kontrollinudki. Tavaliselt mul selline komme ikka on, aga noh... seekord jäi siis vahele. Uimane, hoolimatu, loll...  Plaan oli kaamera ees eputada, so seda ma paari saltoga üritasin. 1200 laiali, natuke träkkimist, avamisliigutus. Mida polnud, oli avamisrõngas. Kobasin mööda ranitsa põhja ja külgi ringi, midagi avamisrõnga taolist küll kätte ei juhtunud. Hacky-avamispall on Sabre 135 küljes, ei osanud nagu midagi väiksemat-lamedamat ka otsida võib-olla. Kõrgusemõõtjal tiksus 700 ja samas langes otsus, et kui ma rõnga nüüd veel leiaksingi, siis tuules ja sama uimasena pakitud 135 enam 600 paiku lahti ei tahaks visata.

Vaatasin hõbedast rõngast, tõmbasin seda. D-6-ga hüppamise tunne käis hetkeks üle millegipärast. Rõnga jätsin alles, tundsin kohe, et seljalt midagi kadus, ilus punane PD varu oli väga kiirsti pea kohal. Sain avanemiskäiku suht vabalt jälgida ja kuna see mu oma pakitud varu oli ja pealegi esimene, mis täishoo pealt lahti tõmmatud, siis tegi selle ilus kiire ja tropikeerdudeta avanemine topelt headmeelt :)

Kõrgust oli alles u. 500 meetrit, alla vaadates nägin mingit riisipõllu sarnast asja, mille sarnane Pärnu lennuväli sel aastal oli. Tuult oli ka parajalt, kuid sain jalad maha kuivas kohas kraavi ja soise ala vahel. Nii hästi ei läinud muidugi Margusjal, kes läks freebagi jahtima ja lõpetas põlvini mülkas :)

Maa peal sai leitud meduus, mis oli kogu palliga taskusse kadunud. Varjul lömitamisest siis tõenäoliselt. Lennukis oleks võinud selle avastada, kui oleks võtnud vaevaks avamisrõngast kontrollida. Kokkuvõtteks ei oskagi midagi nagu öelda või noh nagu ma mitu korda juba maininud, häbilugu. Oma võimeid ei tasu üle hinnata ja väsimust alahinnata.  

Metsaliisu
8. august 2004

Ridali viimane tõus. Minu neljas hüpe. Kolmas hüpe läks varasema kahega võrreldes päris ilusasti, nii et tunne ka seekord hästi natuke kergem.
1000m, hüppab Kristel. Olen uksel. „Valmis?“ „Jah.“ „Mine.“ Ja ma lähen. Kuulen hetkeks kõrvus kohinat, st et pinda enam jalge all pole. Raputab, hingan kergendatult, nüüd peaks kõik korras olema.
Hakkan pead tõstma, et vari üle kontrollida, ei saa. Midagi on kukla taga. Proovin uuesti pead tõsta, ikka ei saa, saan ainult ette allapoole vaadata. Saan aru, et midagi on valesti. Keerutab. Ei teagi, kas hakkas kohe keerutama või alles praegu, aga praegu panen seda tähele. Ja keerutab täiega. Krt, midagi on väga valesti, aga ma ei näe mis. Vast pole hullu, tõenäoliselt on üks juhtimistropp lahti pääsenud ja seepärast keerutab.
Proovin veel pead tõsta ja õnnestub. Vaatan üles. Juhtimistropid on ilusasti kinni. Aga minu juurest algab üks jäme köis, mis läheb üles enamvähem varjuni välja. Slaiderit pole, vähemalt seal, kus ma teda nägema olen harjunud. Ilusasti üles laiali minevaid troppe pole. On üks jäme keerdus köis. Ja keerutab.
Tropikeerud. Mul on tropikeerud! Pole midagi hullu. Kas tropikeerud peavad niimoodi keerutama? Keegi pole öelnud, et keerutavad. Aga mina ju ei tea, millised on tropikeerud, pole varem tropikeerde näinud. Äkki nad tõesti peavad keerutama.
Haaran kinni vabaotstest, tõmban need laiali ja siputan jalgadega. Kui enne keerutas vari mind, siis nüüd keerutab vari jalgadega siputavat mind. See on ainuke erinevus endise olukorra ja minu katsete vahel olukord parandada. Lausa tobe on niimoodi siputada, kui see midagi ei muuda.  
Varu, nüüd tuleb tõmmata varu. Lasen käed vabaotste küljest lahti, näen möödaminnes, et altimeeter on suht 600 m peal. Vaatan punast patja, vaatan hõbedast rõngast. Vaatan punast patja, vaatan hõbedast rõngast. Nüüd on aeg. Võtan punasest padjast kinni, tõmban. Midagi ei juhtu.  Võtan punasest padjast uuesti kinni, tõmban. Ikka midagi ei juhtu. Võtan kahe käega kõvasti punasest padjast kinni, hingan sügavalt sisse, tõmban käed täiesti sirgeks endast nii kaugele kui võimalik. Näen kollast juhet. Äratundmisrõõm - VVHd  tehes oli samasugune juhe.
Mingid erilist raputust ega loksutust ei tunne. Terve allatuleku on mind ühtemoodi keerutanud ja raputanud. Aga kuna kollane juhe on väljas, siis järelikult on põhikuppel läinud.
Hoian pilku hõbedasel rõngal. Rahulikult liigutan käsi rõnga järele. Ei kiirusta, niikuinii jõuab RSL must ette. Ootan raputust. Kukun. Ei raputa. Kukun. Ikka ei raputa. Haaran ruttu rõnga järele. Võtan rõngast kinni, tõmban ja raputab. Lasen käed rõngast lahti, varuvari on lahti tõmmatud. Vaatan üles, üleval on tumeoranž neljakandiline, ilus, suur lahtine vari. Veel ilusam neljakandiline slaider on mu peakohal ja ülespoole lähevad tropid, ükshaaval. Oranž värv pole kunagi nii ilus olnud.
Liuglen hetke. Vaatan alla – mets. Ei, metsa küll ei taha. Tõmban ühte troppi, lendan metsa kohalt minema, võtan suuna lähimale metsavabale muruplatsile. Hakkan valmistuma maandumiseks.
Lähenen maa poole. Keegi kunagi ütles, et varuvarjuga on natuke kõvem maandumislops. Tahan pidurdada. Ei tohi. Just enne räägiti, et maanduma ei tohi poolpidurites minna, tuleb enne maandumist korralikult pidurdada. Tahan käsi juhtimistroppidega alla tõmmata, et hoogu maha saada. Ei tohi, pingutan täiega, et mitte anda järele soovile juba pidurdada ... aah. .... pidurdada.... kas see vari üldse pidurdab. Juhtimistropid lahti tõmmanud, pöörasin kiirelt metsa vältimiseks ära, aga ei pidurdanud ... unustasin varju juhitavust kontrollida.... ... sitta kah, mida see enam muudab.
Lähen maanduma. Pidurdan, jalad maha ja pehmem koht kohe järele. Tõusen kähku püsti. Tunnen maad jalge all. Kuskilt pole valus. Olen rukkipõllul.

Kui siiamaani valitses asjades veel mingi loogika, siis mis edasi sai oli totaalne sürr. Jäime viiekesi varju otsima. Kuna mina polnud võimeline sõnagi adekvaatset informatsiooni varju maandumise asukoha kohta andma, siis valis igaüks omale suuna kätte ja läks otsima. Kuna Ridali lennuväli mulle lahkelt jalgratast laenas, siis jõudsin mina eriti kaugele. Ja hetkeks, mil kottpimedaks läks, olin mina kilomeetrite kaugusel Võrumaa metsades. Monsa otsis metsas autot, mille ta sujuvalt kuskile põõsasse ära parkinud oli (siis kui veel päevavalgust näha oli). Ja Kristeli otsimiseks aeti Ridali mehed isegi saunast välja, sest me oma jõududega, ilma kohalike abita, enam lihtsalt midagi peale suurema eksimise ei osanud teha. See täielik absurd ületas mõnes mõttes isegi varukogemuse. Tallinna jõudsime öösel kell kolm.

Kommentaarid:
* Aeg on täiesti suhteline. Kuni varu tõmbamiseni läks kõik optimaalse kiirusega. Oli parajalt aega aru saada, mis on valesti, oli parajalt aega, et reageerida. Aga polnud aega, et paanikat teha. Seevastu aeg padja tõmbamisest raputuseni oli uskumatult pikk. Nagu altnägijad väitsid, kestis see umbes üks sekund. Nii et see oli üks tõsiselt pikk sekund.
* Olin veendunud, et varuvari läks lahti minu rõnga tõmbamisest. Alles järgmine päev sain teda, et rõngas istus ilusasti seal, kus ta algselt istuma oli pandud. Mina vabastasin käed peale raputust. Seega kui RSL poleks varuvarju avanud ja mina seda oma peakohal näinud, siis oleks ma tõmbamist jätkanud ja selle sealt välja saanud.
* Paanikat polnud, mõte töötas üllatavalt selgelt. Paanikat ei tekkinud ka maal, sest sukeldusime tibinate ja ühe kannatliku noormehega Põlvamaa metsadesse kadunud kuplit otsima. Paanikaks polnud lihtsalt aega. Autos teel Tallinna jooksis korra peast läbi mõte mitu sekundit veel, aga sinna see mõte jäigi.
* VVH omandas hoopis uue tähenduse minu jaoks. Ãœks asi on see, et sa tead, kus on punane padi ja kus on hõbedane rõngas, tead VHVTHT-d ja tead, et pead seda vajadusel kasutama. Teine asi on seda mõtet õigel ajal aktsepteerida ja vastavalt sellele käituda. Sest tehes otsuse punast patja tõmmata, mõistad, et alternatiive pole ja hetkeolukorras muidu nii tavapärane „küll kõik hästi läheb“ ei toimi. Kuna mina olin hommikul tükk aega Ridali angaari lae all rakmetes rippunud, siis suur osa mõtlemisega seotud raskest tööst oli tehtud. Ja käed tuleb sirgeks tõmmata! 
* Ühtegi konkreetset põhjust ei oskagi öelda. Ise diagnoosisin õnnetu pisiasjade kokkulangemise.
* Viies hüpe on ka praeguseks tehtud. Polnudki nii hull, veresoon peas ei lõhkenud ja välja hüppasin ka. Ise ei tea, kas olekski lennukisse enam uuesti läinud. Aga õnneks tehti see otsus minu eest ära ja tõusule minek oli (vabatahtlik-) sunniviisiline.